Ajutised näitused


Suurpõgenemine 1944
„Mart Org: Kunstnik kolme kodurannaga”

21.09.2024 – 5.01.2025

1944. aasta suure põgenemislaine käigus lahkus Eestist hinnanguliselt 80 000 inimest. Nende seas ka üheksa-aastane Mart Org, kes koos ema Leida Oru, puiduärimehest isa Märt Oru ja õe Maiga läbi Kihnu kalapaadiga Rootsi poole pagesid, taustaks Pärnu kohal hõõguv kuma, mis linna pommitamisest taeva punaseks värvis. Kuigi Org oli lahkudes alles koolipoiss, jäid mälestused Pärnust teda alatiseks saatma.

Rootsis sirgus väikesest Pärnu poisist hinnatud maalikunstnik. 1953. aastal kodakondsuse saanud Mart Org alustas kunstialaseid õpinguid Stockholmi Kõrgemas Rakenduskunstikoolis joonistusõpetaja erialal. 1955. aastal järgnesid õpingud Signe Barthi maalikoolis, kus teiste eestlaste seas on õppinud veel ka Ilon Wikland ja Enno Hallek. Seejärel astus Org Stockholmi Kuninglikku Kunstiülikooli (1957–1962), millele järgnes aktiivne näitusetegevus Stockholmis.

Kunstistipendiumide toel avanes noorel kunstnikul võimalus avastada maailma väljaspool Rootsit. Üheks loomeprotsessi osaks said suvised maalireisid Itaaliasse: seal tutvus Org nii Toskaana kui Põhja-Itaalia maastikega ning Rooma suurejoonelise arhitektuuri ja kultuuripärandiga. Itaaliast lummatuna otsustas kunstnik endale Apricalesse maja soetada: algas 40aastane elu- ja loomeperiood Prantsusmaa piiriäärses mägikülas, mis sai peamiselt maastiku- ja olustikumaalijana tuntud Orule ammendamatuks inspiratsiooniallikaks.

Mart Org jagas oma elu kolme riigi – Eesti, Rootsi ja Itaalia vahel, ning ka tema loomingus on kodu ja kodutunne olnud üks keskseid märksõnu. Oru loomingule võikski läheneda biograafiliselt: armastas ta ju maalida hingelähedasi teemasid ja talle südamelähedasi inimesi, aga ka erinevatele kultuuridele omaseid nüansse, mis teda paelusid.

Praegu Stockholmis resideeruv kunstnik ei ole kaotanud sidet oma sünnilinna Pärnuga. Tema loomingus on kindel koht ka Pärnu mälestustel. Mihkli tänaval asunud kodumaja aknaid on Mart Org oma teostesse talletanud veel mitmeid aastakümneid hiljemgi. Lapsepõlvekodust inspireeritud kollaažid, mida kunstnik 2016. aastal Avangard Galeriis eksponeeris, annetas Mart Org peale näitust Pärnu Muuseumile. Samal aastal avaldas kunstnik soovi, et kogu tema elutöö võiks ühel päeval kodu leida Pärnu Muuseumi kunstikogus. Tänavu suvel see soov Avangardi galeristide Marian ja Jan Leo Grau eestvedamisel realiseeriti ning Pärnu Muuseumisse jõudis ligi kakssada teost Mart Orult ja tema emalt Leida Orult. Selle mahuka kollektsiooni Pärnusse jõudmine suure põgenemislaine 80. aastapäeval sai ka antud väljapaneku ajendiks.

Eksponeerimisele tulevad lisaks Mart Oru Rootsi, Itaalia ja Pärnu elu-olu kujutavatele maalidele tema ema Leida Oru aplikatsioonitehnikas tekstiilipildid, mis äratasid omal ajal Rootsis suurt tähelepanu.

Kuuekümnendatel tegutses Mart Org mõnda aega teatrikunstnikuna ning töölt kaasa võetud tekstiilijäägid inspireerisid käsitööhuvilist ema Leida Orgu tegema suuri aplikatsioonitehnikas tekstiilipilte. Alguses poja kunstiõpingutele vastu seisnud ema otsustas peale isa surma suure vaevaga üles ehitatud maasikafarmi maha müüa ja ka ise ootamatult kunstile pühenduda.

Leida Org sattus kiiresti tunnustatud kunstikriitikute huviorbiiti ning tema looming pakkus uusi ja ootamatuid vaatenurki ka feministliku kunstikäsitluse aspektist. Leida Org on oma loominguga üles astunud mainekates galeriides, sealhulgas Gummesoni galeriis, kus on eksponeeritud Kandinsky, Warholi ja teiste suurkujude näituseid. Nii ema kui poja teoseid on ostetud Rootsi kuningakoja kunstikogusse, mis peale Gustav Adolfi surma liikusid Svenska Nationalmuseumi kollektsiooni. Mart Oru neli maali on ostnud ka New Yorgi Seagram Collection. Kodumaal on Mart ja Leida Oru looming esindatud Eesti Kunstimuuseumi kogudes ning nüüd on nende suur elutöö peaaegu täies mahus jõudnud ka Rahvusarhiivi ja Kultuurkapitali toel Pärnu Muuseumisse.

Näituse kuraatorid: Marian Grau, Jan Leo Grau, Indrek Aija
Näituse sünnile aitasid kaasa Rahvusarhiiv, Eesti Kultuurkapital, Mart Org, Henrik Fergin, Urve Sopp

Teoste Pärnusse toomist toetasid Pärnu Muuseum, Rahvusarhiiv, Eesti Kultuurkapital

Kuraatorituur Marian Grauga toimub laupäeval, 2. novembril kell 14.
Osalemine muuseumipileti või Muuseumikaardiga.



„LINNAPILT. Tallinna, Tartu ja Pärnu kadunud südalinnad“
22.09.2024 – 5.01.2025

22. septembril möödub 80 aastat Pärnu südalinna hävingust Teises maailmasõjas, kui Pärnu sadama kaudu taanduvad saksa väed süütasid hooneid ja õhkisid sildu. Kahjutulele lisas oma osa peale tungiva punaarmee lennuväe õhurünnak. Öö jooksul hävis valdav ja väärtuslikum osa Pärnu keskaegsest vanalinnast, turuhooned ja raudteejaam, Endla teatrihoone, rida koolimaju ning vana Nikolai kirik linna südames.

Traagilise aastapäeva mäletamiseks eksponeerib Pärnu Muuseum sel sügisel 2022. aastal Eesti Arhitektuurimuuseumi ja kollektsionäär Aare Olanderi koostöös valminud näitust „LINNAPILT. Näitus Tallinna, Tartu ja Pärnu peatänavatest“, mis toob vaatajani nende kolme Eesti linna kesksete tänavate ja väljakute muutumise viimase pooleteise sajandi jooksul – alates ajast, kui fotograafid jäädvustasid esimesed meieni jõudnud linnavaated.

Hõlbustamaks linnaruumis aset leidnud muutuste jälgimist, on ajaloolised vaated kõrvutatud samadest pildistamispunktidest tehtud kaasaegsete fotodega. Viimaste autoriks on näituse koostaja Aare Olander.

Väljapanekut avardab ja täiendab stendinäitus Pärnu linnaruumis, mis tutvustab hävinud märgilisi hooneid ja objekte nende ajaloolistes asukohtades.


Näituse koostaja: Aare Olander
Stendide kujundus: Robi Jõeleht (Polaar Studio)
Näituse koordinaator: Triin Ojari (Eesti Arhitektuurimuuseum)
Ekspositsiooni kujundus Pärnus: Indrek Aija (Pärnu Muuseum)

Näituse loomist toetavad Eesti Kultuurkapital ja Pärnu linn. 

Osale fotoorienteerumises ja avasta Pärnu linnas hävinud ning kannatada saanud märgilisi ehitisi. Haara orienteerumiskaart muuseumi kassast

HARIDUSPROGRAMMID LASTEAIALE JA KOOLILE.
PROGRAMMID TÄISKASVANUTELE.




Suurpõgenemine 80
„Karl Hintzeri fotod eestlaste põgenemisest ja põgenikelaagritest Saksamaal 1944–1946“
21.09.2024 – 22.11.2024

1944. aastal Eestisse sisse tungivate nõukogude okupatsioonivägede eest põgenenud eestlased, arvult ligemale 80 000, ei tahtnud ega saanudki ette kujutada, et nad ei naase sünnimaale õige pea – siis kui II maailmasõda lõpeb ja Eesti Vabariigi iseseisvus on aasta-paari pärast taastatud. Läbi dramaatiliste põgenemis- ja evakuatsioonioperatsioonide siirduti peamiselt Soome, Rootsi ja Saksamaale.

Saksamaale jõudis ligemale 40 000 põgenikku, kelle saatust mõjutas kõige otsesemalt sõjategevuse kandumine Saksa Reichi idaaladele 1945. aasta kevadel.

Aastaid Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis poiste käsitöö- ja võimlemisõpetajana töötanud ning 1941–1944 Postimehe fotograafina tegutsenud Karl Nikolai Hintzerki põgenes 1944. aasta suvel läheneva Punaarmee eest Saksamaale. Sealt hakkas Hintzer järgneva aasta teises pooles regulaarselt külastama läänepoolsete okupatsioonitsoonide DP-laagritest neid, kus elasid suuremad eestlaste kogukonnad, või ainult eestlastele organiseeritud laagreid. Hintzer käis sellistest 140st DP-laagritest läbi ligemale 30 (tuntuim asus Geislingenis). Hiljem korraldas ta ülesvõtetest eesti kogukondadele avalikke esinemisi ja tema fotodega illustreeriti mitu Välis-Eestis koostatud ajalooraamatut.

Hintzer on 1945. aastal kiiruga organiseeritud DP-laagrite produktiivseim eesti fotokroonik.

Põgenejate hulgas oli kõikide sotsiaalsete kihtide esindajaid, kellest proportsionaalselt mõjukaim rahvuslik intelligents, sest pagulusse siirdus suur osa eesti kultuurieliidist. Seetõttu moodustavad tema fotodest arvestatava osa eesti laagripagulaste kultuuriaktsioonid. Hintzeri kaamerasilma eest ei jäänud nägemata ei laagri naiste köögitoimkonna kartulikoorimine ega vorstitegu. Klassikalise lavastatud foto näiteks on lastetoa pilt poseerivate kaardimängijate, akordionisti ja lehelugejaga, kuid laagri olmest annab selline jäädvustus ometi ülevaate, nagu ka kaarte mängivatest täiskasvanutest küünlavalgel, kelle puhul tasub esile tuua ka ajastule tüüpilise rõivastuse ja soengud.

Kuigi Karl Hintzeri fotode dokumentatsioon on lünklik, laagrid enamasti identifitseerimata ja pildid ilma dateeringuta, ei vähenda see sugugi nende fotode väärtust autentsete visuaalsete tunnistajatena ühest ajalooperioodist, mis Saksamaa pagulaslaagrite jaoks kestis terve kümnendi.

 

Fotod: Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu kollektsioon
Näituse kuraator: Harry Liivrand