"Eks sa tule üle lume... minu aknalla"

Näitus „Eks sa tule üle lume… minu aknalla“

Koidula muuseumi aia talvevõlumaa aknad avanevad Hans Christian Anderseni muinasjuttude ja laste jõulusoovidega "kaubamaja" vaateakendesse. 

4.12.2024–24.02.2025

„Ma olen oma meelest otsekui niisugune lume sisse maetud ja kinnijäätunud pääsuke Anderseni ennemuistses jutus. Rikas härra von Mutt oma sügavmusta pehme sametkasuka ja täis viljaaitadega pakub sellele veidrale „koguni mitte nii halvale“ sissetikkujale oma karusnahast äärisega pehmet sametkäppa…“

(Lydia Koidula Kreutzwaldile Tartus, 9. veebruaril 1870 kell 11 öösel)

Eestlaste tutvus suure Taani muinasjutuvestja Hans Christian Anderseni loominguga ulatub aastasse 1866, mil Eesti Postimehe Jututoa 25. numbris ilmus muinasjutt „Sukanõel“. Suure tõenäosusega tõlkis selle eesti keelde (küll saksa keelest) just Lydia Koidula, kes oli Anderseni juttudega tuttav juba lapsepõlves. Kuid miks just „Sukanõel“? Sest väärtustatakse ju selles muinasloos julgust jääda iseendaks, mis oli toona, tärkavale rahvusele väljakutseks ja unistuseks. 

Tuleval aastal möödub 220 aastat Anderseni sünnist. Tänu Henrik Sepamaale oleme meie, eestlased, üks neid väikerahvaid, kes saavad tema jutte lugeda oma emakeeles.

Pärnu muuseumi filiaali Koidula muuseumi aia talvenäitus „Eks sa tule üle lume… minu aknalla“ on inspireeritud Anderseni jutuloomingust ning paberlõigetest, sest teame, et kirjanik tegutses ka harrastuskunstnikuna, joonistades, tehes käärilõikeid ja meisterdades kollaaže.

Aias ootab piilumist ka laste jõulusoovidega "kaubamaja" vaateaken. 

Koidula lapsepõlvekodu talverüüsse riietunud aed ulatab oma pehme sametkäpa ja kutsub kõiki – nii lapsi kui täiskasvanuid, kes samuti lapsed... lapsed südamelt – piiluma võlu- ja unistusteakendesse ning otsima ja leidma pimedal ja külmal ajal valgust ning soojust.  

Näituse kuraator: Kristiina Vunk
Näituse kujundaja: Triin Tammann
Illustratsioonide autor: Gertrud Martin

Näitus valmis Eesti Raamatu Aasta ja Hans Christian Anderseni 220. sünniaastapäeva tähistamiseks. 

Näituse loomist toetab Eesti kultuurkapital.

Väljapanek on vaadeldav iseseisvalt (muuseumi lahtiolekuaegadel ja muuseumipiletiga), kuid näituse vältel toimuvad muuseumis ja näitusel eriprogrammid jutuvestjate, muinasjuttude ning töötubadega (sündmuse eripiletiga). 

Näituse juurde kuuluvad haridusprogrammid. 

Talvevõlumaa aknad avanevad...

Talvistel laupäevadel tutvume ühe Anderseni armastatud muinasjutuga, meisterdame ja naudime üheskoos talveilu. Eriprogrammi kohtade arv on piiratud. 

• 12. detsembril kell 18
  
  Muinasjutuaken „Sukanõel“ ja Lydia Koidula sünnipäev
  "Seal ujub üks ajaleht! Mis temas seisab, on unustatud, aga sellegipoolest sirutab ta end laiali. Mina istun kannatlikult ja vaikselt; ma tean, mis ma olen, ja selleks ma jään."
  

  
  

  PILETID
  
  

• 28. detsembril kell 15
  Muinasjutuaken „Vankumatu tinasõdur“ ja tina valamine
  "Nad sarnanesid täpselt üksteisega, ainult üks oli natuke teistsugune: tal oli üksainus jalg, sest ta oli valatud kõige viimasena, ja siis ei jätkunud enam tina. Sellegipoolest seisis ta oma ühel jalal niisama kindlalt nagu teised kahel, ja just tema ongi see, kes välja hakkab paistma." 
  
  

  PILETID
  

  
  

• 4. jaanuaril kell 15
  Muinasjutuaken „Lumekuninganna“
  "Mõnele inimesele sattus väike peeglitükk koguni südamesse, ja siis oli õige hull lugu: see süda muutus otsekui jäätombuks. Mõned peeglitükid olid nii suured, et neid kasutati aknaklaasidena, aga neist akendest ei maksnud oma sõpru vaadata." 
  
  

  PILETID
  

  
  

• 25. jaanuaril kell 15
  Muinasjutuaken „Ööbik“
  "See mets ulatus mereni välja, mis oli sinine ja sügav; suured laevad võisid päris puude okste alla sõita, ja neil elas ööbik, kes laulis nii ilusasti, et isegi vaene kalamees, kel nii palju muudki teha oli, jäi seisma ja kuulatama, kui ta öösel noota nõudmas oli ja siis ööbikut kuulis. "Issand jumal, kui ilus see on!"."
  
  

  PILETID
  

  
  
• 15. veebruaril kell 15
  Muinasjutuaken „Metsluiged“
  "Meie, vennad, lendame metsluikedena, niikaua kui päike on taevas. Kui ta looja läheb, saame inimese kuju jälle tagasi. Seepärast peame päikese loojumisel alati selle eest hoolitsema, et meil kindel maa jalge all oleks, sest kui me siis ülal pilvede all lendame, peame inimeseks muutudes alla sügavusse kukkuma."
  
  

  PILETID