Näitus „Eks sa tule üle lume… minu aknalla“
Koidula muuseumi aia talvevõlumaa aknad avanevad Hans Christian Anderseni muinasjuttude ja laste jõulusoovidega "kaubamaja" vaateakendesse.
4.12.2024–24.02.2025
„Ma olen oma meelest otsekui
niisugune lume sisse maetud ja kinnijäätunud pääsuke Anderseni ennemuistses
jutus. Rikas härra von Mutt oma sügavmusta pehme sametkasuka ja täis viljaaitadega pakub
sellele veidrale „koguni mitte nii halvale“ sissetikkujale oma karusnahast
äärisega pehmet sametkäppa…“
(Lydia Koidula Kreutzwaldile Tartus, 9. veebruaril 1870 kell 11 öösel)
Eestlaste
tutvus suure Taani muinasjutuvestja Hans Christian Anderseni loominguga ulatub
aastasse 1866, mil Eesti Postimehe Jututoa 25. numbris ilmus muinasjutt
„Sukanõel“. Suure tõenäosusega tõlkis selle eesti keelde (küll saksa keelest) just
Lydia Koidula, kes oli Anderseni juttudega tuttav juba lapsepõlves. Kuid miks
just „Sukanõel“? Sest väärtustatakse ju selles muinasloos julgust jääda iseendaks, mis oli toona, tärkavale rahvusele väljakutseks ja unistuseks.
Tuleval aastal möödub 220 aastat Anderseni sünnist. Tänu Henrik Sepamaale oleme meie, eestlased, üks neid väikerahvaid, kes saavad tema jutte lugeda oma emakeeles.
Pärnu muuseumi filiaali Koidula muuseumi aia talvenäitus „Eks sa tule üle lume… minu aknalla“ on inspireeritud Anderseni jutuloomingust ning paberlõigetest, sest teame, et kirjanik tegutses ka harrastuskunstnikuna, joonistades, tehes käärilõikeid ja meisterdades kollaaže.
Aias ootab piilumist laste jõulusoovidega "kaubamaja" vaateaken ning tänavusi unistusi soovide laegas.
Pärast ringkäiku õues saab endale luua pesa muuseumi 2. korrusel: piparkook põses, haarata Anderseni muinasjutt ning rännata maagilisse muinasjutumaailma. Ühtlasi on näitusesaali vitriinides valik nii lastele kui täiskasvanuile jõulupühade aegu rõõmutoovaist esemeist Pärnu muuseumi kogudest.
Koidula lapsepõlvekodu talverüüsse riietunud aed ulatab oma pehme sametkäpa ja kutsub kõiki –
nii lapsi kui täiskasvanuid, kes samuti lapsed... lapsed südamelt –
piiluma võlu- ja unistusteakendesse ning otsima ja leidma pimedal ja külmal ajal valgust ning soojust.
Näituse
kuraator: Kristiina Vunk
Näituse kujundaja: Triin Tammann
Illustratsioonide autor: Gertrud
Martin
Näitus valmis Eesti Raamatu Aasta ja Hans Christian Anderseni 220. sünniaastapäeva tähistamiseks.
Näituse loomist toetab Eesti
kultuurkapital.
Näituse juurde kuuluvad haridusprogrammid.
2. jaanuaril kell 15 ja 3. jaanuaril kell 11 on näitusel kohal ka muuseumipedagoog Lili ja abiline Katrin: koolivaheaja hommikul ja pärastlõunal (kuni 2h) saab üheskoos kuulata ja lugeda Anderseni muinasjutte, meisterdada ja avastada näitust.
Osalemine muuseumipiletiga.
Talvevõlumaa aknad avanevad...
Talvistel laupäevadel tutvume ühe Anderseni armastatud muinasjutuga, meisterdame ja naudime üheskoos talveilu.
Näituse erisündmuste kohtade arv on piiratud (24tk)!
Soodushinnaga piletid on saadaval allpool ja Koidula muuseumis kuni päev enne üritust kell 23.59. Saadavusel on võimalik pilet soetada ka sündmuse toimumise päeval.
Sülelaps (kuni 2aastane) – tasuta
Laps (3–8-aastane) – eelmüügis 3€ (sündmuse päeval 4€)
Õpilane (9–19aastane) – eelmüügis 4€ (sündmuse päeval 6€)
Täiskasvanu – eelmüügis 6€ (sündmuse päeval 8€)
- 28. detsembril kell 15
Muinasjutuaken „Vankumatu tinasõdur“ ja tina valamine
Pärast ilusat pühadeaega kohtume taas Koidula muuseumi näitusel "Eks sa tule üle lume, minu aknalla". Alustame õues, tutvudes kauni näituse ning laste jõulusoovide vaateaknaga, mille järel liigume ühiselt sooja muuseumituppa, kus muinasjutuvestja avab Hans Christian Anderseni muinasjutu "Vankumatu tinasõdur".
Valame tina ja saame teada, kust on see eriline traditsioon pärit. Muinasjutuvestja eestvõttel õpime tegema ka varjuteatrit, kehastudes isegi tinasõduriteks ja baleriinideks.
Meisterdame-joonistame-värvime... naudime talveilu ja Anderseni muinasjuttude võlumaailma! -
- 4. jaanuaril kell 15
Muinasjutuaken „Lumekuninganna“
"Mõnele inimesele sattus väike peeglitükk koguni südamesse, ja siis oli õige hull lugu: see süda muutus otsekui jäätombuks. Mõned peeglitükid olid nii suured, et neid kasutati aknaklaasidena, aga neist akendest ei maksnud oma sõpru vaadata."
- 25. jaanuaril kell 15
Muinasjutuaken „Ööbik“
"See mets ulatus mereni välja, mis oli sinine ja sügav; suured laevad võisid päris puude okste alla sõita, ja neil elas ööbik, kes laulis nii ilusasti, et isegi vaene kalamees, kel nii palju muudki teha oli, jäi seisma ja kuulatama, kui ta öösel noota nõudmas oli ja siis ööbikut kuulis. "Issand jumal, kui ilus see on!"."
- 15. veebruaril kell 15
Muinasjutuaken „Metsluiged“
"Meie, vennad, lendame metsluikedena, niikaua kui päike on taevas. Kui ta looja läheb, saame inimese kuju jälle tagasi. Seepärast peame päikese loojumisel alati selle eest hoolitsema, et meil kindel maa jalge all oleks, sest kui me siis ülal pilvede all lendame, peame inimeseks muutudes alla sügavusse kukkuma."
Ära looda, et sind usun,
Valge, vaikne kuu:
Eks sa tule üle lume,
Minu aknalla!
Surnud
on kõik õueilu,
Valge vaip ju maas:
Oled võitnud talvevilu ―
Hingvad mets ja aas.
Petta tahad sa mind , kuu?
Eks ei valge vaibala
Heitnud võsastik ja puu,
Kõik mu lilled hingama?
Lydia Koidula 1881